Jutt valgusest algab peaaegu alati numbritest. Keegi ütleb, et eelistab sooja valgust — umbes 3000 K, sest nii on hubasem. Teine on kindel, et neutraalne või isegi külm valgus on moodsam ja „puhtam“. Paberil tundub kõik loogiline, kuid praktikas juhtub sageli midagi kummalist: valgus on justkui õigesti valitud, kuid ruumis viibida on ikkagi ebamugav. See kas väsitab, surub peale või ei loo seda tunnet, mida oodati.
Sellega puutuvad kokku nii korteriomanikud, sisearhitektid kui ka ettevõtted, kes investeerivad ruumi märkimisväärseid summasid. Sama soe valgus võib ühes interjööris olla pehme ja kutsuv, teises aga ebameeldivalt kollane. Külm valgus võib ühel juhul rõhutada materjale ja arhitektuuri, teisel muuta ruumi haiglaksarnaseks. Ja siis saab selgeks, et asi pole sugugi ainult numbrites.
Valgus ei ole parameeter, vaid tunne. Inimene ei taju valgust ainult silmadega, vaid kogu närvisüsteemiga. Seetõttu võivad kaks sama värvustemperatuuriga valgustit luua täiesti erineva atmosfääri. Väga suurt rolli mängib värviedastus. Kui valgus ei edasta värve korrektselt, kaob interjöörist sügavus: valge muutub halliks, puit näib elutu, kangad tuhmuvad ja inimese nahk tundub väsinud. Isegi kallis sisekujundus kaotab sellises valguses oma väärtuse.
On veel üks põhjus, millele harva mõeldakse — valguse spekter. Paljud LED-valgusallikad, eriti odavamad, ei kiirga ühtlaselt. Osa värve lihtsalt puudub. Silm ei pruugi seda otseselt märgata, kuid aju reageerib kiiresti: tekib väsimus, ärritus ja soov valgust vähendada. Sellistel hetkedel tundub, et soe valgus „ei sobi“, kuigi tegelik probleem peitub selle kvaliteedis.
Huvitaval kombel võib ka külm valgus olla väga mugav, kui see on õigesti valitud. Hästi läbimõeldud ruumis rõhutab neutraalne valgus pindu ja materjale ning loob selge ja rahuliku tunde. Väike eksimus heleduse, suuna või valgusallika valikul muudab aga tulemuse vastupidiseks: valgus hakkab silmi väsitama ja tekitab pingeid.
Oluline roll on ka valguse juhtimisel. Sama valgusallikas võib päeva jooksul välja näha täiesti erinev. Õhtul aitab soe ja pehme valgus lõõgastuda, päeval aga toetab neutraalne valgus keskendumist. Kui hämardamine on tehtud õigesti, kohandub ruum inimesega. Kui mitte, tekib virvendus, mida silm ei pruugi näha, kuid keha tunneb.
Aja jooksul saab selgeks, et küsimus „soe või külm“ ei ole kõige õigem. Palju olulisem on mõista, millist valgust vajab just see ruum ja need tegevused. Magamistoas peab valgus rahustama, elutoas looma meeleolu, köögis aitama ning äripinnal toetama emotsiooni ja brändi tajumist. Universaalset lahendust ei ole olemas.
Seepärast on hästi valitud valgus peaaegu nähtamatu. See ei tõmba tähelepanu, ei vaidle interjööriga ega väsita. See lihtsalt teeb ruumi elavaks ja mugavaks. Kui valgus on õige, ei mõtle sellele keegi — seal on lihtsalt hea olla.